Otsa sai. Niimoodi ootamatult. Nagu nad ikka.

RMK Ähijärve-Peraküla matkarajal (2018)

Vana mees on sündind siit üle mere Paldiskis. Sealt ajasid venelased ta omal ajal välja.

Vana mees, nii 90 aastat, kõnnib seda teed mööda iga päev mere äärde. Ta tunneb muret, et meri on reostunud ja kuskilt veele enam ligi ei pääse.

Tüdruk jalgrattaga, vanamehest nii 60 aastat noorem, on siin esimest korda. Tal on telk pakiraamil, sõbrad andsid talle sünnipäevamatkale proovikivi kaasa: päri vanameestelt lugusid nende esimese armastuse kohta.   

Täna on siin Vihterpalu kandis, kohe kui meri kurvi tagant paistma hakkab, 16. mai kohta ilmatuma palav päev. Vana mees tahaks varjus puhata, aga seal tulevad jälle sääsed kallale. Ta teab, et kui mai on soe, siis tuleb suvi ka soe (nii tõesti ka läks!).

Tüdruk: Kas tohib, ma küsin midagi väga isiklikku ka. Et mis on olnud teie elu kõige suurem armastuse lugu?

Vana mees: Ah, mis suurt siin nii väga ikka...

Tüdruk: Aga ega te vist üksi ka pole siin kogu aeg elanud?

Vana mees: Üksi nüüd küll mitte jah. Ainult viimastel aastatel...

Tüdruk: Oli ta mõni kohalik tüdruk?

Vana mees: Kohalik ikka jah.

Tüdruk: Ja kuidas need kohalikud tüdrukud siinkandis olid, kas kanged nagu saarte naised?

Vana mees: (naerdes) Ei mina seda tea, mis seal saartel on! (Tõsinedes) Need kohalikud olid siin tol ajal nagu rohkem ... nagu Vene ohvitseride jaoks või nii...

Tüdruk: Ja teie päästsite siis ühe ära?

Vana mees: Ühe ma päästsin ära jah.

Tüdruk: Selle kõige ilusama?

Vana mees: Ah, mis ta nüüd ilus aga... Ega ta mul esimene ka ei olnud. Ma olin juba enne abielus olnud.

Tüdruk: Mis selle abieluga siis juhtus?

Vana mees: Otsa sai. Niimoodi ootamatult. Nagu nad ikka.

Tüdruk: Ja kummaga see elu siis toredam oli?

Vana mees: (muigab kavalalt) No eks ikka sellega, kellega ei olnud abielus J