Katre

7.01.2012 Kell on 3.30 hommikul. Lennujaama uksest väljudes pahvatab näkku 25 kraadine leitsak. On 20. juuli 2008. Oleme Thbilisis. Gruusiast on meil väga kindel ja vankumatu arusaam – siin tuleb veini juua. Pool tundi pärast lennujaamast väljumist ostab seltskond eestlasi endale kohalikku käärinud viinamarjajooki ja sõit Vene piiri äärde Kazbegi võib alata. Umbes kolm aastat ja umbes sama palju kuid hiljem on mul õnn naasta tagasi maale, kus armastatakse eestlasi ilmselt rohkem kui meie eestlased seda ise suudame. Grusiinidele paistab Eesti olevat suur vend, kellega sarnaneda salaja ihatakse. Euroopa Liit aga armastav ja pehme vanaema, kelle süles saaks probleemid unustada. Armastust Euroopa Liidu vastu näitavad tähelipud Thbilisi peatänaval, mis lehvivad siin võrdse uhkusega nii Radissoni hotelli ees kui justiitsministeeriumi fassaadil. Liiklushääled kõlavad kui sümfoonia  „New York ja Manhattan on minu unistus!“ ütleb mulle õhates Thbilisi lärmakatel tänavatel jalutades Gruusia no