15.oktoobril 8 paiku hommikul Bussi(loe:maršutka)jaama jõudes, piirasid meid ümber taksojuhid, kes väitsid üpris kindlameelselt, et ühtegi bussi ega maršutkat küll sel päeval Kazbegi ei sõida - küll võib aga keegi neist endist meid kohale viia. Kuigi nende juttu me uskuma ei jäänud, sai määravaks mõistlik hind ja asjaolu, et saime petusi seal, kus tahtsime. Meie "taksojuht" (pildil), kes meid Kazbegi viis polnudki päris taksojuht. Nagu hiljem selgus, sõitis mees lihtsalt Thbilisist kodukülla tagasi ja meie maksime kütte eest. Meile diil sobis ja küllap ka talle, sest kui vähegi tema kollasel Žiguli hoog sees oli ja tee alla mäge läks, keeras ta süüte välja. Palju sellise sõidustiiliga tegelikult kütet säästab, jäi teadmata. Kohale jõudes viis taksojuht meid oma klassiõe juurde, kes meile süüa ja ööks ulualust pakkus. Väikese tasu eest muidugi. Teel Kazbegi tegime jahedast ja veidi vihmasest ilmast hoolimata peatusi, et värviline sügis pildile püüda. Teele jäi ka Ananuri kindl...
Comments
Post a Comment